Tõust / All about Aussies

TÕU TUTVUSTUS

Bubba, Emma, Ryder,Bimberi

Bubba, Emma, Ryder ,Bizzy

Ajalugu

Austraalia lambakoer on üks uuemaid karjakoera tõuge maailmas. Tõu ajalugu ulatub 100 aasta taha. Kuigi tõu nimetus viitab rohelisele mandrile, on tema tõeliseks kodumaaks Ameerika. Üks populaarsemaid teooriaid nime saamise kohta on, et "need sinised koerakesed"saabusid Ameerikasse koos Baski karjustega Austraaliast  19 sajandi alguses. Ja sellest tulenevalt nimetati nad Austraalia lambakoerteks.

Raamatus „All About Aussies" mainitakse, et Austraalia lambakoer on aretatud  bordercollie , Pürenee lambakoera , pikakarvalise collie ja tänaseks väljasurnud smithfieldi koerast.

Ameeriklaste eesmärgiks oli aretada aussist (Austraalia lambakoera levinud hüüdnimi) koer, kes suudab teha oma tööd erinevates ilmastikutingimustes (jääkülmas vihmas, lumes ja lõõmava päikese käes). Koer kes oleks kiire, tark, energiline, vastupidav ja suurepäraste tööomadustega. Koerte aretus keskendus põhiliselt käitumis- ja tööomadustele. Sugu said jätkata vaid need koerad, kes said oma tööga hästi hakkama.

Iseloom

Austraalia lambakoer on intelligentne keskmist kasvu koer, tugeva karjatamis- ja kaitseinstinktiga. Ta on meeldiv ja ustav kaaslane, suurepärane perekoer. Talle meeldib olla osaline igapäevaaskeldustes ja tegemistes, nautides peremehe lähedust. Ta on nagu vari, kes saadab oma omaniku kõikjal. Usina karjakoerana on ta väga vastutustundlik oma kohustuste ees (suhtes), ajab ta siis parajasti karja,  kaitseb maja või tegeleb mõne muu temale antud ülesandega. Tänapäeval kasutatakse aussisid ka pääste- ja teraapiakoertena ning nendega harrastatakse erinevaid koeraspordialasid.

Aussi sobib eelkõige  aktiivsele inimesele. Tõu energilisus võib üllatada paljusid. Nad jooksevad, hüppavad ja möllavad palju. Aussi omanik peaks olema valmis pakkuma oma koerale piisavalt tegevust, nii liikumise kui ka ajutöö kaudu. Aussi on kõige õnnelikum siis, kui ta saab ennast väsitada nii füüsiliselt kui vaimselt.

Tõu omaduste plusspooleks võib pidada kindlasti tema rõõmsameelsust, naljasoont  ja soovi olla omaniku lähedal. Aussi omanik ei pea kunagi muretsema üksinduse pärast, sest aussi on valmis teda saatma kõikjal: vannitoas, tualetis, pesu pesemisel, söögivalmistamisel, televiisori vaatamisel jne. Nad on nõus olema kus iganes (autos, bussis) peaasi, et saaks olla peremehe läheduses.

Ausside puhul  ei tohiks aga kindlasti unustada, et neil on tugevalt arenenud kaitseinstinkt ja nad on valmis andma oma elu kaitstes oma peremeest. Eelkõige peitub selle armsa mõmmiliku välimuse taga aga siiski tubli töökoer.

Aussid on erinevad nii oma olemuselt kui ka välimuselt. Kui mõne teise tõu puhul võib tunduda, et üks koer on teise koopia ja ainult nende omanikud teevad neil vahet, siis ausside puhul on see pigem vastupidi. Kahte ühesugust aussit on raske leida, erinevused algavad kõrvade asendist, turjakõrgusest, silmavärvist, saba pikkusest...

Levinumad värvid on: red ja black tricolor, red ja black, red ja blue merle.

TÕUSTANDARD kliki lingile

----------------------------------------

Tervis

Austraalia lambakoerad (aussid)on suhteliselt terve ja pikaealine tõug, kuid nagu igas tõus esineb ka aussidel terviseprobleeme.

Kõige tavalisemad ja levinumad terviseprobleemid aussidel on puusaliigese düsplaasia,silmahaigused, epilepsia, autoimuunhaigused. Kasvatajad saavad aretuses kasutatavaid koeri testida ja kasutada ainult terveid isendeid, kuid kahjuks ei karanteeri see, et kõik tervete vanamate järglased on 100% terved.

Levinumad haigused:

Puusaliigeste düsplaasiat on leitud KÕIKIDEL tõugudel, ka aussidel. Seega on tegemist haigusega, mis puudutab kõiki koeri ja nende omanikke. Arvatakse, et puusaliigeste düsplaasia on pärilik liigestehaigus, mille tekkes mängivad rolli nii geenid, ümbritsev keskkond kui ka toitumine.

Puusaliiges koosneb reieluu pähikust ja puusanapist. Puusanapp omakorda moodustub kolmest vaagnaluust ja iseseisvast napaluust, mida omavahel ühendab kõhrkude. See kõhrkude luustub lõplikult alles koera täisikka jõudmisel ning on koos puusanapiga nooremas kutsikaeas ümbritsevatele mehaanislistele mõjutustele väga vastuvõtlik. Düsplaasiat iseloomustab puusanapi lamenemine. Kausjas kuju, mis sellele on normallne, kaob ning reieluu pähik ei saa oma õiges asendis fikseeruda. Sellest tulenevalt moodustubki n.ö. "lõtv" liiges, mis raskematel juhtudel võib põhjustada koeral isegi liikumisvõimetuse.

Düsplaasia avaldub alates neljandast elukuust kuni pooleteise aastani ning selle tunneb ära järgmiste tundemärkide järgi:
1. koeral on raskused lamamisest tõusmisel
2. tõustes kasutab koer ainult esijalgu, vedades tagajalgu järel
3. "jänese hüppamist" meenutav kõnd (bunny-hopping gate)
4. vastumeelsus liikumaminemisel
5. lonkamine peale suuremat füüsilist koormust
6. taaruv või õõtsuv kõnnak
7. muutused temperamendis, loidus

Düsplaasia ilmneb peamiselt koertel, kellel on selleks geneetiline eelsoodumus, kuid on ka tegureid, millega omanik ise saab düsplaasia tekkimise võimalust kahandada. 1960.-ndate aastate alguses hakati uurima toidu mõjutavuse suurust düsplaasiale. Leiti, et kustikal, kes saab normaalsetes kogustes proteiini ja rasvaineid, on väiksem oht düsplaasiasse haigestuda. Probleem ei seisne aga mitte nende ainete ala- vaid ületarbimises. Peamine faktor, mis kutsika düsplaasia tekke-ohtu mõjutab, on kasvu kiirus. Ülikiire kasvamine ei tee täiskasvanuna koera suuremaks, põhjustab aga peaaegu kindlasti ortopeedilisi probleeme, sealhulgas ka düsplaasiat. Proteiini, kaltsiumi, c-vitamiini ja mineraalidega liialdamist peavad arstid üheks suureks düsplaasia tekke põhjustajaks.

Ravi

Olenevalt juhtumist ravitakse puusaliigeste düsplaasiat kas meditsiiniliselt või kirurgiliselt. Meditsiiniline ravi kujutab endast erunevaid harjutusi, kehakaalu reguleerimist ning valu reguleerimist ravimitega. Näiteks ujumine on väga kasulik ning üldse harjutused, mis asetavad tagajala liigestele võimalikult vähe koormust. Kirurgiline ravi sõltub düsplaasia raskusastmest.

FCI nõudmisel on ka Eestis kohustuslik kontrollida kõikide aretusse minevate koerte puusaliigeseid röntgenoloogiliselt. Uuringute alla kuuluvad kõik keskmised ja suuremad koeratõud alates 1.a. vanusest. Tulemused tähistatakse viies hindekategoorias: A, B, C, D, E. Neist kaks esimest tähendavad terveid puusaliigeseid, ülejäänud düsplaasia erinevaid raskusastmeid.

Epilepsia

Alles oli teie lemmikuga veel kõik korras. Ta lebas oma asemel. Järgmisel hetkel on ta juba teadvusetu, tema keha tõmbub üleni jäigaks ning pea on heidetud kuklasse. Kas ta üldse hingabki? Teid haarab kohutav paanika. Mida teha? Üritate oma sõpra kuidagi aidata. Kuid kuidas? Hüüate paanikas kedagi teisest toast, et ta kohemaid arstile helistaks – koer sureb!!! Juba on kogu looma keha haaranud tõmblused. Põlvitate tema juurde, et teda kuidagi rahustada, kuid ta ei reageeri ei teie hüüdmistele ega puudutustele. Olete kunagi kuulnud, et krampide ajal võib keele kurku tõmmata või sellesse hammustada. Üritate oma näppe kramplevate lõugade vahale ajada, mille tulemusena saate hoopis ise viga. Sekundid tunduvad pikkade minutitena. Kas tõesti see ei lõpegi? Kuid enne veel, kui kellelgi teie lähedastest õnnestub loomaarst telefonitoru otsa saada, tundub, et olukord hakkab paremaks minema. Juba hakkab sõber tegema sügavaid hingetõmbeid, keha muutub taas lõdvaks. Juba kergitab ta segaduses korraks pead. Lõpuks ometi sai ka arsti toru otsa. Kuid õnneks pole selleks enam ka suuremat vajadust. Kui arst palub teil krambihooga seotut lähemalt kirjeldada, ei meenu teile enam õieti midagi. Arst üritab teid rahustada, et tõenäoliselt on tegu epilepsiaga ning see pole sugugi nii ohtlik, kui esmapilgul tundub.

Krambid on ilmselt üks kõige hirmutavamaid kogemusi teie neljajalgsele sõbrale ning teile endale. Seda eriti just esimesel korral. Ilmselt on omanik toimunust kõige rohkem šokeeritud.

Mis on epilepsia?

Mis seda põhjustab? Kuivõrd ohtlik see on? Kas see on ravitav? Teie peas on keerlemas hulk küsimusi. Üritan mõningatele olulisematele neist järgnevalt vastata.

Krambid on alati märk ebanormaalsest ajutegevusest. Kuid selle põhjused võivad peituda kas otseselt ajus või kusagil mujal organismis. Idiopaatiline epilepsia (IE) e langetõbi on koertel kõige sagedasemaks krampide põhjustajaks, esinedes keskmiselt 1% koertest. Erinevatel tõugudel võib esinemissagedus olla 0,5-17%. Kuigi seda haigust esineb ka kassidel, põhjustavad kassidel krampe sagedamini teised haigused.

Epilepsia valdkonnas ei valitse ka spetsialistide hulgas täit üksmeelt, kohata võib ysna erinevaid seisukohti. Üldiselt mõistetakse idiopaatilise epilepsia all ajurakkude ebanormaalsest elektrilisest aktiivsusest tingitud korduvaid krambiepisoode. Kuid krampe võivad põhjustada ka muud haigused näiteks ajukasvajad, arenguhäired, südeme-vereringe või ainevahetushaigused, mürgistused jne.

Algselt kirjeldatud krambiepisood on idiopaatilisele epilepsiale küllaltki tüüpiline: algab äkki, haarab kogu keha, kestab mõnikümmend sekundit kuni paar minutit ning kulgeb teadvuse kaoga. Episoodi lõppedes on loom mõnda aega väsinud või segaduses, kuid varsti taas täiesti normaalne. Tegelikult pole see kaugeltki mitte enamikul loomadel täpselt nii. Paljudel loomadel esinevad enne otsest krambihoogu eelnähud, kus loom on rahutu, otsib omaniku lähedust vms. See võib kesta sekundeid, minuteid kuni tunde. Ka tegelik haigushoog ei pruugi alati kulgeda täieliku teadvuse kaoga. Krampidest võib olla haaratud vaid nägu, üks jäse või üks kehapool. Episood võib kulgeda ka hoopis lihasnõrkusena. Sageli esineb haigushooga seoses tugev süljevool, hirmutunne või agressiivsus, ebanormaalne häälitsemine, põie tühjendamine vms. Osadel loomadel võib esineda mitu epilepsiahoogu päevas, võimalikud on ka ülipikad episoodid. Kuigi IE korral esineb esimene episood sagedamini poole kuni viieaastastel koertel, võib seda siiski ilmneda igas vanuses.

Paraku peab mainima, et hetkel ei osata loomadel ainult krambihoo kirjelduse alusel nende tekkepõhjuseid täpselt kindlaks määrata.

Idiopaatilist epilepsiat on leitud väga paljudel koeratõugudel. Seetõttu oleks ilmselt lihtsam mainida tõugusid, kellel IE-d pole kirjeldatud. Haiguse pärilikkuse üle on palju spekuleeritud. Aretusuuringud ning sugupuude analüüsid annavad siiski piisavalt kinnitust haiguse pärilikust taustast belgia lambakoertel, beeglitel, kuldsetel ja labradori retriiveritel, berni karjakoertel, bokseritel, puudlitel jpt tõugudel. Täpne pärilikkusmudel võib tõuti olla erinev. Seega peab hoolega kaaluma, milliseid epileptilise koera sugulasi tohib aretuses kasutada.

Kuidas idiopaatilist epilepsiat diagnoositakse?

Kuna krampe või krampide sarnaseid sümptoome võib esineda mitmete erinevate haiguste puhul, on kindlasti põhjust haigushoo järel koera loomaarstile näitama minna. Esmalt soovib loomaarst kindlasti lähemat teavet kogu haiguse kulu kohta. Seejärel teostab ta koerale ülduuringu ehk vaatab, katsub ja kuulab looma üle. Siis teostab loomaarst neuroloogilise uuringu. Selle eesmärk on välja selgitada, kas loomal on mingeid püsivaid neuroloogilisi probleeme ning kui on, siis kus need probleemid paiknevad. Kui teie koeral on IE, ei tohiks nendes uuringutes mingeid muutusi esineda.

Järgmine samm on tavaliselt ulatuslike vereanalüüside tegemine. See on vajalik, et selgitada välja muid haigusi, mis võiksid olla krampide põhjustajaks. Kui vereproovides leitakse mingeid muutusi, võib loomaarst põhjuste väljaselgitamiseks soovitada lisauuringuid (näit. röntgen- või ultraheliuuring). Kui arstil on põhjust kahtlustada aju struktuurseid probleeme (selleks annab tavaliselt alust looma ebanormaalne käitumine ka krambihoogude vahel või muutused neuroloogilises uuringus), soovitatakse tavaliselt teha kas kompuutertomograafia või magnetresonantsuuring. Kuna vastavaid seadmeid meie loomaarstide käsutuse veel pole, tehakse uuringud enamasti kusagil inimeste haiglas. Nimetatud uuringute üsna kalli hinna tõttu soovitatakse neid IE patsientidele väga harva.
Teatud juhtudel võib arst soovitada ka seljaajuvedeliku uuringuid. Kuna ka viimased uuringud peaksid IE patsientidel olema leiuta, jõutaksegi diagnoosini teisi haigusi välistades. Aju elektriliste impulsside uuringut e. elektroentsefalograafiat, mis on inimeste uurimisel väga laialt kasutusel, kasutatakse loomade uurimiseks üliharva. Viimati mainitud uuringus võib leida epilepsiale iseloomulikke muutusi. Paraku pole neid uuringud meil hetkel veel võimalik teha. Kahjuks ei eksisteeri veterinaarias IE diagnoosimiseks vajalike minimaalsete uuringute soovitust. Sellegipoolest ei saa ma kuidagi soosivalt suhtuda epilepsiadiagnoosi, mis on kolleegi poolt telefonitsi määratud. Vale või koguni kahjuliku ravi vältimiseks on siiski ainuke võimalus looma enne ravi alustamist arstile näidata.

Ravi eesmärk

Kuigi ravi eesmärk on saavutada krambihoogude kadumine, õnnestub seda kahjuks üsna harva täielikult saavutada. Siiski õnnestub enamikul loomadel raviga saavutada märgatavat krambihoogude vahede pikenemist ja nende kestvuse lühenemist.

Millal on õige aeg ravi alustada?

Ka selles küsimuses ei valitse arstide seas täit üksmeelt. Enamik arste soovitab alustada ravi juhul, kui krambihoogude vahe on väiksem kui 6 nädalat. Samuti ajendab ravi alustama, kui päevas esineb rohkem kui 1 episood või kui episoodi kestvus on pikem kui 10-15 minutit. Paraku peab otsuse langetama siiski looma peremees. Seda loomulikult arsti antud soovituste alusel. Ravi kestab enamikul juhtudel kogu looma ülejäänud elu, mistõttu kujuneb ka üsna kulukaks. Parem on aga ravi üldse mitte alustada, kui anda ravimeid ebakorrapäraselt. Ravi järsul lõpetamisel võivad krambihood hoopis sageneda.

Milline on võimalik ravi?

Kuigi koertele kasutatavate ravimite hulk on üsna piiratud, tuleb sobiliku ravimi leidmiseks läheneda igale koerale individuaalselt. Esimese valikuna kasutatakse koertel enamasti phenobarbitaali. Sobiliku ravimiannuse leidmiseks võetakse aeg-ajalt vereproove. Osadele koertele määratakse lisaks veel ka kaalium bromiid. Seega tuleb arvestada, et efektiivse tulemuse saavutamiseks peab algselt külastama arsti paari kuu tagant, hiljem vähemalt 2 korda aastas. Samuti tuleb arstiga kindlasti läbi arutada tekkinud probleemid või muudatused ravis. Ravi lõpetamist võib kaaluda juhul, kui 6 kuu jooksul pole krambihoogusid esinenud. Pärast arstiga nõupidamist lõpetatakse ravi võimalike ohtude vähendamiseks tavaliselt järk-järgult.

Kas ravi võib olla koerale ohtlik?

Kindlasti võivad ravimitel esineda ka mõned kõrvatoimed. Üldjuhul on need ravimid muidu tervele koerale siiski väga väheste kõrvaltoimetega. Kõige sagedasem kõrvaltoime on phenobarbitaali ravi alustades loidus. Esimese nädala jooksul sellised kõrvaltoimed reeglina kaovad.

Kas IE on eluohtlik?
Enamik krambihoogusid ei ole kindlasti eluohtlikud. Ohtlikuks võivad kujuneda ülipikad või ülisagedased krambihood. Harva on loomaarst sunnitud koera magama panema, kuna ravi osutub loomaomanikule teostamatuks või kui see ei anna oodatud efekti.

Mida saab ise ette võtta?

Vaevalt et teil kodustes tingimustes õnnestub oluliselt looma aidata. Algselt kirjeldatud episoodi põhjal ei tasu näppe koerale suhu toppima hakata. Ta ei tõmba keelt kurku ega hammusta ohtlikult keelde. Kui krambihoog satub tulema kohas, kus loom end vigastada võib (näit. kusagilt alla kukkuda või endale midagi peale ajada), tuleb võimalikud ohud kõrvaldada. Kui teie looma krambihoog kestab ebaharilikult kaua, on kindlasti põhjust kohe arsti juurde kiirustada. Võimalik, et teie lemmik vajab tõhusat abi. Kui teie koera on tabanud sellised pikad hood korduvalt, tasub teil oma loomaarstiga kindlasti sellest rääkida. Võimalik on välja kirjutada ravimit, mida saab esmaabi korras kodus koera pärasoolde manustada.

Mida ootab loomaarst loomaomanikult?

Heade tulemuste saavutamiseks eeskätt head koostööd. Kui teil tekib küsimusi või probleeme, võtke kindlasti ühendust oma loomaarstiga. Selleks, et teie poolt antav info oleks võimalikult täpne, on soovitav kasutada epilepsia päevikut. Sinna tuleks märkida kõik nähtud krambihood, nende täpne kestvus ja toimumisaeg, kõik ravis tehtud muutused ning muud olulisemad tähelepanekud. Nii on ka arstil kergem ravi tulemusi või probleeme hinnata. Kuna enamasti ei juhtu loomaarst teie loomal esinevaid hoogusid nägema, ei tee paha, kui teil pärast esmast šokki õnnestuks mõnda episoodi filmida. See võib aidata teie arstil probleeme paremini hinnata. Loomaarstina soovin, et teie loom ei peaks kunagi midagi sellist kogema. Kui aga siiski, siis enamikku epilepsiat põdevaid koeri ootab sobiliku ravi korral ees veel mitu head aastat täisväärtuslikku elu.

Ranno Viitmaa,
loomaarst, Helsingi Ülikooli doktorant

Artikli allikas

Hüpothüroidism e. kilpnäärme alatalitlus

Hüpothüroidism on enimlevinud sisenõrenääme häire koertel.Seda peetakse perekondlikuks haiguseks, mis kandub edasi polügeneetiliselt. Seda iseloomustavad mitmed sümptomid: letargia, jõuetus, tuhm ja kuiv karv, seborröa, muutused karva värvis, viljatus, munandi artroopia ja veel paljud muud. Seda on üsna keeruline diagnoosida, sest paljudel nendel sümptomitel võivad ollaka muud põhjused.

Kilpnäärmetestid ei pruugi samuti täit vastust andda, kuid siiski - olles saanud positiivse vastuse (kasutades tõenäoliselt kilpnäärme biopsiat) jääb üks probleem - segadus ja vastuolulisus kilpnäärme hormoonide dooside ning manustamise osas.

Kuigi  aussid ei ole selle haiguse diagnoosimisel just esirinnas, on see siiski viimasel ajal muret tekitama hakanud. Parim viis seda vältida, on sellest hoiduda. Ära kasuta kilpnäärmealatalitlusega koeri aretuses!!

Krüptorhism e. peitmunandilisus

Krüptorhism esineb ainult isastel koertel ning on pärilik. See pärandub edasi polügeneetiliselt - haigust kontrollivad geenid tulevad võrdselt mõlemalt vanemalt. Üldiselt krüptorhism koera elukvaliteeti ei mõjuta. Kuid tuleb meeles pidada, et soojas kõhuõõnes toodab mumand rohkem testosterooni, mis võib koer agressiivsemaks muuta. Samuti võib kõhuõõnes asuvast munandist areneda vähkkasvaja, seega on soovitav peitmunandiga koer kastreerida!

Krüptorhism ei ole mingiks takistuseks agility või kuulekusevõistlustel, kuid näitustel osaleda ei saa. Samuti tuleb meeles pidada, et peitmunandiliste koerte kasutamine aretuses on rangelt keelatud.

¤º°`°º¤ø,¸¸,ø¤º°`°º¤ø¤º°`°º¤ø,¸¸,ø¤º°`°º¤ø¤º°`°º¤ø,¸¸,ø¤º°`°º¤

PÄRILIKUD SILMAHAIGUSED

Paljudest teadaolevatest pärilikest silmahaigustest esinebenamasti kolm:

PRA (Progressive Retinal Artrophy)

HC (Hereditary Cataract)

CEA (collie eye anomaly)